Mari Laanemets – “Objektiivne kunst. Kunstniku rolli ja positsiooni ümbermõtestamise katsest eesti kunstis 1970ndatel.”
22. detsembril 2008 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saali ees.
Ettekanne lähtus Leonhard Lapini 1975 aastal kirjutatud tekstist “Objektiivne kunst”, näituse “Sündmus Harkus. Objektid, kontseptsioonid” raames toimunud sümpoosioni kõnest. Seda detsembri alguses Harku Eksperimentaalbioloogia Instituudis toimunud näitust peetakse üldiselt eesti avangardi lõpudaatumiks (nt Helme ja Kangilaski “Lühike eesti kunsti ajalugu”). Ettekandes kommenteeriti Lapini kõnet, seal esitatud pilti (objektiivsest) kunstist ja kunstnikust ning pakuti välja võimalus tõlgendada sellele järgnevat geomeetrilise kunsti esilekerkimist 1970ndate lõpul kui avangardi ideede edasiarendust ja radikaaliseerimist. Lapini ettekanne on ilmunud Tallinna Kunstihoone Harku näitust ja sümpoosioni dokumenteerivas väikeses kataloogis “Harku 1975-1995” ning Lapini artiklite kogumikus “Kaks kunsti”.
Mari Laaniste – “Noor, vihane ja angažeeritud: Priit Pärn 1970. aastate eesti karikatuurimaastikul.”
29. septembril 2008 Roosikrantsi 6, toas 304
Ettekanne käsitles Pärna rolli eesti karikatuuriajaloos, rõhuga 1970. aastatel, tuues esile paralleele Läänes toimunud noore alternatiiv-kunsti angažeerimisega peavoolu visuaalkommunikatsiooni.
Katrin Ennus – “Verbaalsest irooniast Betti Alveri ja Heiti Talviku luule näitel
Robert Hughes – “Lacan and the Work of Art”
4. augustil 2008 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saali ees.
Epp Annus – “Argielu esteetika”
27. juunil 2008 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saali ees.
Jaak Tomberg – “Vaadeldes vaikivat poeeti”
8. mail 2008 Roosikrantsi 6 õppeklassis.
Ettekandes tehti suurem filosoofiline ja väiksem kirjanduslooline paralleelsissevaade vaikiva poeedi kujundisse.
Neeme Lopp – “Retoorika rollist filosoofias ja selle kaudu kogu mõtlemise ülesehituses”
18. aprill 2008 Roosikrantsi 6 väikses saalis.
Jacques Derrida retoorikakäsitluse põhjal tuli juttu retoorika rollist filosoofias ja selle kaudu kogu mõtlemise ülesehituses. Eriliselt tema tekstides “Valge mütoloogia”, “Metafoori tagasitõmbumine”, “Khora”, “Economimesis”.
Sven Vabar – “Fenomenoloogiline keskkonnaesteetika”
25. jaanuaril 2008 Roosikrantsi 6 õppeklassis.
Fenomenoloogia all peetakse antud juhul silmas eeskätt Merleau-Pontyd ja seda, kui oluline oli talle kehalisus, meeleline kogemus. Merleau-Ponty sattus aga alates 1960. aastatest poststrukturalistliku, -modernistliku jne kriitika objektiks (Derrida, Deleuze, Lyotard, Irigaray…) kuna, lühidalt öeldes, kehtestas oma pertseptsiooni esmasuse nõudega taas ühe suure narratiivi. See post-kriitika on kehtiv ja õigustatud. Kuid merleau-pontylik meetod võib osutuda produktiivseks ka sellest kriitikast hoolimata. Nõnda ongi Merleau-Ponty tööd viimase paarikümne aasta jooksul osutunud kasulikuks mõistega “embodiment” seonduvate mitmesuguste teooriatega. Merleau-Ponty on oluline ka antropoloog Tim Ingoldile, kelle juba väheke klassikaliseks muutunud teksti “The Temporality of the Landscape” seminariettekandes käsitleti. Seminaris arutleti selle üle, kas ja kuidas saaks Ingoldiga sarnasel viisil viia läbi ka keskkonnaesteetilist uurimust.